Elu (loe: ühistransport) on ikka seiklus

Kasutasin täna Tallina väärtbussi number 36.

Istusin kenasti maha, panin muusika vaikselt mängima. Ka vihmavarjule leidsin hea koha, kus see kedagi ei seganud.
Buss sõidab, mina naudin.

Tuleb peatus Roheline. Viskan pilgu bussipeatusesse ja ma näen seal... HUNNIKUT 12-AASTASI TŠIKKE!! JEEEE! Istusin kohe heaga seina äärde, võtsin vihmavarju kätte ja jäin ootama.

Selleks ei ole võimalik valmistuda. Kui uks lahti tehti, JOOKSID tatid sisse, et istekoht saada. Mul vedas, sain eriti kilkava häälega noored plixid (kasutan x'i, sest see teeb mindki nooremaks, icc) enda ümber.

Kui enne oli ruumi sirutada, siis nüüd oli raskusi järgmises peatuses uute inimeste pealevõtmisega. Neid oli tõesti miljon (okei-okei, liialdan, paarsada). Ja see karjumine, röökimine.

12-aastaste naljad, esitatud kilkava ja ebanormaalselt valju häälega.
Buss sõidab, mina suren.

Keeran volüümi juurde, et midagigi oma muusikast kuulda. Mingi hetk hakkab kõrv valutama, nii kõvasti on muusika, aga ma ei suuda ikkagi laulmist ja taustamüra eraldada. Pea valutab ikka veel.

Moraal: vihake lapsi.