Tere armas lugeja, jõudsin just koju, ja on mul alles lugu pajatada!
Kell 6 läksin Temaga välja. Ei, lugeja, see ei olnud kothing, lihtsalt käisime väljas. Ratastega.
Kujuta pilti, me sõitsime l i n n a! Sic! Linnas läks ta poodi, ja siis poodi. Ja siis poodi. Mina ootasin. Ja ootasin. Ning ootasin.
Kui Ta oli mu kaasatuleku kinni maksnud(summa oli sümboolne, sest ega ma seda ainult raha pärast tee), sõitsime DriveIn'i -- ei, mitte meie, mina läksin -- ja tellisin burgeri ja friikad. Kujuta pilti, mina ratta seljas ja tellisin rämpstoitu kohas, kuhu tavaolukorras satuks ainult autoga! Lahee!
Tagasi sõitsime Kakumäe kaudu, sest mina kardan liiklust [Tema ei karda midagi, kiljub niisama. Vahest lööb ennast ära ka, aga siis naerab. Kõik on hea. Tema on hea.].
Ja siis see tuli, kauaoodatud Kallaste mägi. Mägi kui niiduk. Mägi oli täna valinud valed inimesed, kellega plõksida. Me lihtsalt sõitsime teamast üle. Ei jalutanud, nagu nõrkadel kombeks, kimasime probleemideta (loe: hingeldades) tippu välja. Tunne missugune.
Koduteel ütles Ta, et võiks minna Rannamõisa. Kes olen mina, et keelduda? Käisime Leal külas, sõime mustikaid. Ma ei tea, kes rohkem sõi, ei olnud aega võrrelda. Näpud ja huuled olid lillad, haha :D.
Ilm oli natuke jahedaks kiskunud, sõitsime koju. Aga koju ei tulnud tavalist teed. Tulime mööda mälestusi täis kõrvalteed. Teed, mis... mh, noh tulime mööda seda kõrvalisemat teed, aiamaade kõrvalt, Meelise majast mööda.
Saatsin Ta koju, andsin Ta võtmed. Ta õhetas näost, oli alles sõit. Nunnu.
Viisin ratta keldrisse, kõndisin koju, tegin burgerile mikrolaineahjusoojenduse, sõin.
Loodan, et Ta seda loeb.
Rõõmzameelne ratturpoiss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar