Käisin eile juuksuris.
Jõudsin natuke liiga vara kohale, seega oli aega raamatupoes kolada. Käisin ühe riiuli juurest teise juurde, kuni hakkas silma Pauksoni horoskoop aastaks 2014.
Horoskoop on minu jaoks täielik jura, aga millegi pärast ma lugesin ikka. Ja no nagu tellitud, oli eilse päeva peal kirjas soovituslik tegevus "juuste lõikamine kasvu aeglustamise eesmärgil". Vaatasin seda siis lolli näoga ja ostsin ta ära.
Viin läbi katse, kui ma enne ära ei tüdine, milles hakkan võrdlema oma päevasündmusi Pauksoni ennustustega. Kes teab, äkki ma nii lõpuks võidangi oma lotovõidu!
teisipäev, jaanuar 21
reede, jaanuar 10
Tagasi tööl
Kaks ja pool nädalat jõulupuhkust möödus nagu kaks ja pool tundi pühapäeva (non-restoranis töötavale inimesele on ehk sobilik võrdlus laupäev) hommikut. Väärt aeg, mida mitte millegi vastu ei vahetaks.
Ning seda raskem oli mul minna teisipäeval tööle. Maja oli küll külalistele suletud, kuid tööd oli see-eest s**aks (kes ei saa aru, mis sõnaga on tegemist, siis see sõna on "sitaks"). Poleerida terve maja söögiriistad (mina tegin), poleerida enamus maja klaasidest (mina tegin), valmistada ette uue joogimenüü ettevalmistus (mina tegin). 9 tundi mõnusat tegemist.
Füüsiline väsimus teisipäevast vahetus vaimse väsimusega kolmapäeval. Uued joogid, täismaja inimesi samal ajal -- mm, tõmbas käe värisema ja mõtte lukku. Viimased ettevakmistused lõpetasin umbes kell pool seitse. Inimesed tulid kell kuus. Aeh.
Täna? Täna oli juba hea. Kõik retseptid veel peas ei ole, aga tubli enamus. Uusi retsepte kokku on muidugi ainult 7, et midagi hullu ei tohiks ju olla... Samas kui peaks segamini lahendama Pythagorase teoreemi ja permutatsiooni, aja peale, siis ehk tõmbaks alguses ikkagi raskeks. Jah? Ei? Võib-olla. Minu tõmbab!
Praegu? Praegu on hea. Tulin koju, valasin endale head ameerikamaa-viskit ja naudin. Ja kuigi homseks ei ole mul ühtegi ettevalmistust tehtud, on ikkagi mõnus olla: enam-vähem on plaan olemas, enam-vähem on isegi aeg olemas.
Mis ma tahan omale sobival keerutaval viisil öelda on see, et kõik uus ongi raske. Ja mida vanemaks saab uus, seda kergemaks see muutub! (Mõttetera tuli hiljem, ma ei tahtnud tegelikult üldse seda öelda.)
Kiitos, hei!
Tamminen
Ning seda raskem oli mul minna teisipäeval tööle. Maja oli küll külalistele suletud, kuid tööd oli see-eest s**aks (kes ei saa aru, mis sõnaga on tegemist, siis see sõna on "sitaks"). Poleerida terve maja söögiriistad (mina tegin), poleerida enamus maja klaasidest (mina tegin), valmistada ette uue joogimenüü ettevalmistus (mina tegin). 9 tundi mõnusat tegemist.
Füüsiline väsimus teisipäevast vahetus vaimse väsimusega kolmapäeval. Uued joogid, täismaja inimesi samal ajal -- mm, tõmbas käe värisema ja mõtte lukku. Viimased ettevakmistused lõpetasin umbes kell pool seitse. Inimesed tulid kell kuus. Aeh.
Täna? Täna oli juba hea. Kõik retseptid veel peas ei ole, aga tubli enamus. Uusi retsepte kokku on muidugi ainult 7, et midagi hullu ei tohiks ju olla... Samas kui peaks segamini lahendama Pythagorase teoreemi ja permutatsiooni, aja peale, siis ehk tõmbaks alguses ikkagi raskeks. Jah? Ei? Võib-olla. Minu tõmbab!
Praegu? Praegu on hea. Tulin koju, valasin endale head ameerikamaa-viskit ja naudin. Ja kuigi homseks ei ole mul ühtegi ettevalmistust tehtud, on ikkagi mõnus olla: enam-vähem on plaan olemas, enam-vähem on isegi aeg olemas.
Mis ma tahan omale sobival keerutaval viisil öelda on see, et kõik uus ongi raske. Ja mida vanemaks saab uus, seda kergemaks see muutub! (Mõttetera tuli hiljem, ma ei tahtnud tegelikult üldse seda öelda.)
Kiitos, hei!
Tamminen
laupäev, jaanuar 4
Sõltuvustest
Kõik meist on millestki sõltuvuses, erand ei ole minagi.
Aasta lõpu poole hakkasin ma jooma kohvi. Ühest tassist päevas sai kaks ja kahest tassist päevas sai kaks tassi tunnis. Häbi või piinlikust ma selle üle ei tunne, kohvisõltuvus ei ole teab mis originaalne asi.
Küll aga valmistab suurt peavalu mulle mu teine sõltuvus -- jalgpallikaardid. Jep, vähe sellest, et ma väljaspoolt näen välja kui 13 aastane, olen ma 13 ka seestpoolt.
Algas kõik novembri lõpus, kui mu ülemus Niko mulle mainis, et ta poeg jalgpallikaarte kogub. Esmalt ei teinud ma sellest suurt välja, kuid ajapikku hakkasid need kaardid mu peas ringi tiirlema, nagu näljasel multikakangelasel mingid singikangid. Piinlesin vist nädala, siis läksin enne tööd poodi ja ostsin endale ühe paki.
Tegime need siis Nikoga enne tööd lahti ja peab tõdema, et tundsin, kuidas lapselik rõõm minust läbi voolas. Peale selle, et tunne oli hea, ilmusid sealt pakist 5 väga head mängijat, mis Nikolgi silmad pahupidi lõi. Vahetasin oma kaardid paari Heinekeni vastu ja mõtlesin, et küll oli tore.
Tore oleks see olnud, kui see oleks nii jäänud. Järgmine päev tulin ma tööle kolme pakiga. Siis viie. Oleme sealt saanud Ronaldo, mis pidi päris kõva sõna olema. Niko poja koolis päris kõigil Ronaldot ei ole, ainult mõnel.
Enne jõulupuhkust andsin ma kõik oma kaardid Niko pojale. Ta oli olnud vähe kurb, sest ta Ronaldo kaart oli talt kuidagi kavalusega välja petetud.
Tulin Eesti ära, pea kaartidest tühi. Muidugi hetkeni, kui ma Apollo raamatupoodi jõudsin ja nägin, et Eestiski nendest pääsu ei ole.
Hetkel on mul neid kaarte nädalaga kogunenud umbes 150 ringis. Piinlik. Teisipäeval annan jälle kõik ära. Peaaegu kõik...
(Peab tõdema, et kohvikruusi taga trükkida on päris mõnus tunne. Selline Hollywoodi film, kus habetunud kirjanik üritab oma elutööd paberile panna. Kahju, et trükimasinat ei ole võimalik internetiga ühendada!)
Kiitos, hei.
Aasta lõpu poole hakkasin ma jooma kohvi. Ühest tassist päevas sai kaks ja kahest tassist päevas sai kaks tassi tunnis. Häbi või piinlikust ma selle üle ei tunne, kohvisõltuvus ei ole teab mis originaalne asi.
Küll aga valmistab suurt peavalu mulle mu teine sõltuvus -- jalgpallikaardid. Jep, vähe sellest, et ma väljaspoolt näen välja kui 13 aastane, olen ma 13 ka seestpoolt.
Algas kõik novembri lõpus, kui mu ülemus Niko mulle mainis, et ta poeg jalgpallikaarte kogub. Esmalt ei teinud ma sellest suurt välja, kuid ajapikku hakkasid need kaardid mu peas ringi tiirlema, nagu näljasel multikakangelasel mingid singikangid. Piinlesin vist nädala, siis läksin enne tööd poodi ja ostsin endale ühe paki.
Tegime need siis Nikoga enne tööd lahti ja peab tõdema, et tundsin, kuidas lapselik rõõm minust läbi voolas. Peale selle, et tunne oli hea, ilmusid sealt pakist 5 väga head mängijat, mis Nikolgi silmad pahupidi lõi. Vahetasin oma kaardid paari Heinekeni vastu ja mõtlesin, et küll oli tore.
Tore oleks see olnud, kui see oleks nii jäänud. Järgmine päev tulin ma tööle kolme pakiga. Siis viie. Oleme sealt saanud Ronaldo, mis pidi päris kõva sõna olema. Niko poja koolis päris kõigil Ronaldot ei ole, ainult mõnel.
Enne jõulupuhkust andsin ma kõik oma kaardid Niko pojale. Ta oli olnud vähe kurb, sest ta Ronaldo kaart oli talt kuidagi kavalusega välja petetud.
Tulin Eesti ära, pea kaartidest tühi. Muidugi hetkeni, kui ma Apollo raamatupoodi jõudsin ja nägin, et Eestiski nendest pääsu ei ole.
Hetkel on mul neid kaarte nädalaga kogunenud umbes 150 ringis. Piinlik. Teisipäeval annan jälle kõik ära. Peaaegu kõik...
(Peab tõdema, et kohvikruusi taga trükkida on päris mõnus tunne. Selline Hollywoodi film, kus habetunud kirjanik üritab oma elutööd paberile panna. Kahju, et trükimasinat ei ole võimalik internetiga ühendada!)
Kiitos, hei.
Tellimine:
Postitused (Atom)