Läksime siis eile Baltimaade parima sommeljee võistlust vaatama

Ja midagi ei ole öelda, ka lavalt on üsna hea võistlust jälgida!

Riided ära andnud, läksime saali endale parimaid kohti otsima. Leidnud need teisest reast, keset saali, astus meie juurde ESA sekretär ja küsis, kas me äkki ei tahaks täna kliente mängida. Äge!

Finaalis oli neli võistlejat, kellel kõigil oli aega 40 minutit, et ennast näidata: kolme veini kirjeldamine, vahuveini serveerimine, veini dekanteerimine, veini ja menüü sobitamine, 5 kange alkoholi ära tundmine, vigase veinikaardi parandamine. Jah, ainult 40 minutit.

Minu töö oli juua vahuveini, Ave, Veroonika ja Helgeri lauda serveeriti Chianti.

4 x 40 minutit vahuveini juua on raske töö!

Igastahes, eestlased võtsid esimesed kaks kohta -- kust saab eesti mees oma jõu?

Elu

Elu on naljakas.

Aasta tagasi ei olnud mul peale töökoha suurt midagi. Töö, ja suhtumise "olen seal, kus mul on hea".

Praegu?

Mul on mu Ave, mul on mu kodud, mul on mu sõbrad ja mul on mu töö. Ma armastan oma Avet, oma tööd, oma sõpru -- oma elu.

Ja kui nii palju juhtus viimase aastaga, siis kui palju võib juhtuda järgmise aastaga? Kas mu ellu tuleb midagi head juurde, midagi head tagasi -- või jään ma millestki ilma? Nii kerge on kõik kaduma.

Kas ma tahan teada?

Olge muhedad!

Tanelile tahaks öelda, et mul on äärmiselt hea meel, kui sa mulle helistad. Ja kuigi ma enamus aeg ei saa kõnele vastata või ei võta kuidagi vedu, siis ma väärtustan seda ikkagi.